Isikunimetustest eesti fraseoloogias
Indiviidi
omadusi saab mõtestada mitmest lähtekohast, näiteks: kehaosa tähtsuse järgi tervikus (helge
pea, perupea, tuulepea, jahupea, kummipea, kantpea), funktsiooni järgi (parem käsi,
kobakäpp, libekeel, irvhammas), asendi järgi (tähtis nina, kollanokk, lehtsaba), välimuse
järgi (kirvenägu). (Õim 2001a: 561)
7. Inimene > botaanikatermin
Taimedele ja nende osadele rajatud kujundid mõtestuvad lihtsalt: jõujuurikas, patujuurikas,
vana känd, õnneseen (Õim 2001a: 561).
8. Inimene > aine
Nimetuse semantilises motivatsioonis esinev aine ei loo nii üheselt mõistetavat kujundit kui
botaanikatermin: viies vesi taari peal 'kauge sugulane'; liha ja veri 'lihane laps'; maa sool;
üks luu ja liha (Õim 2001a: 561).
9. Inimene > asi
Esemena esinevad igapäevases eluolus tuttavad ja vajalikud esemed. Mõned näited: veerev
kivi, vooruse verstapost, hädapasun, külakell, tähtis tila, vigurvänt, närvipundar. (Õim
annaabi.ee 
