häirivalt silma turistidele või ka meile endile, kes igapäevaselt on rongijaamades, bussipeatustes või mujal läbikäidavates kohtades, kes on purjus või sobravad prügikastides. Samal aastal toimus Tallinna korrakaitse istung Balti jaama teemal, kus hakati otsima lahendusi, kuidas asotsiaale Balti jaamast peletada.Pakuti välja mitmeid ideid, näiteks turvakaamerate ülesseadmine või patrullide lisamine kohtadesse, kus on kõige rohkem kodutuid. Aga mis kasu on patrullidest, kui kodututel pole kuskile minna? Veel üheks lahenduseks pakuti välja luua kodututele mingisugune koosviibimise koht, milleks ei oleks lihtsalt mingi vana mahajäätud maja. Kodutute varjupaikades toimetavad sotsiaaltöötajad, kes hoolitsevad olemas oleva söögi eest, magamis kohtade olemas oleku eest ja annavad juhtnööre, kuidas eluga edasi minna. Arvatakse, need inimesed enam ei võitle elu eest ega midagi.Nad on leppinud oma saatusega.Nad elavad igapäev
avalikult meiega läbi käia terroristide kartusel. Meie jõudsime neile siiski korraldada posti kõrvale nädaliti turu kus kauplemine käis meie kaitse all. Küla ja posti julgeoluks tuli korraldada patrulle elanike kaitseks ja vabastusfrondi maksude kasseerijate tegevuse takistuseks. See muidugi ei seganud punaste aktsiooni ööseti, kuna meie ei saanud liiga väikese üksuse tõttu postist välja minna. 25. jaanuaril sattus üks meie igapäevastest patrullidest terroristide tule alla ja seda ainult paarsada meetrit postist eemal asuvas dzunglis. Kui ma jõudsin ühe leeginäri ja mõne partisaniga neile appi, oli juba liiga hilja. Patrulli juht, prantslasest esimese klassi leegionär oli kohe surma saanud, teine leeginär ja 3 partisani olid haavatud. Tänu meie vaheletulekulo saime kõik haavatud ja langenu posti tagasi tuua. Neid rünnanud terroristide salk läks jooksu. Varustuse osas kaotasime ainult ühe vana püssiloksu
annaabi.ee 
