Giuseppe Verdi
Etteheidetega nõustunud, ent ooperit kallikspidav helilooja nägi
teose põhipuudusena lauljate ebaõnnestunud valikut. Millega siis ooperi läbikukkumist
põhjustanud Gutierrezi nõrk teos ja Piave segasevõitu libreto Verdit üldse paelus? Eelkõige
lihtrahva huve esindava end ise piraadi, Genua doodzi mehise ja targa kujuga. Tähelepanu äratas
poliitiliste parteide vaheline võitlus XI sajandil, Paolo reeturlikkus ja Boccanegra hukkumine.
Kuna ooperi kirjutamise aeg Itaalia patriotismivaidluste haripunkti ning poliitiliste rühmituste
vastuoludega kokku langes, siis on mõistetav ka see, miks nimetatud draama Verdile ülimalt
aktuaalsena tundus.
Ooperi muusikas on palju uut, "Othellole" viitavat. Teose parimate lehekülgede vaba,
individuaalse meloodikaga retsitatiiv on põhjalikult arendatud, harmoonia rikkalik ja ilmekas.
Usutava dramatismi ja väljenduslikkuse poolest paistavad silma ooperi proloog ja II vaatuse
finaal sinna kuuluva Boccanegra monoloogiga