Tuleb vaid leida õige suunitlus ja soov tegutseda, sest inimestest algab riik ning riigile on ju ometi vaja ajendit, miks edasi liikuda! Riigi põhjus eksisteerida ja majandada on kodanikud, ilma kelleta pole ka tegutsejaid. Näiteks on Eesti riik väga väike ja kulutused riigikaitsele ja sotsiaalsfäärile on väga kallid. Seetõttu on väikest riiki mõtekas üleval pidada vaid siis, kui on eestvedajaid, kaasaminejaid ja riigi säilimise toetajaid. Arvan, et mida patriootlikumad on riigi kodanikud, seda edukam ja tugevam see on. Väidet tõestab ka fakt, et pärast iseseisvumist, kui baltiriikide elanikud olid täis teotahet majandada päris enda riigis, toimus neis väga kiire majanduslik areng ja iseseisvuse tõestamine. Kiire areng aga polnud lõputu ja nüüdseks on ka "Balti tiigrite" SKP majanduskriisi mõjutustel vähenenud. Küll aga tegutsevad kaudselt või otseselt riigi hüvangu ja inimeste elujärje tõusu heaks kõik aktivistid
vastupanule reageerinud. Võib-olla hoopis respektiga. Ning paljud sõjaajaloolased tunnustavad reeglipärasust, et alistumisel on kaotused alati suuremad kui sõdides. Kas Eesti saatuses II maailmasõja ajal oleks midagi muutunud, kui 1934. aastal riigipöördega võimu haaranud Päts-Laidoneri reziimi asemel oleks seaduslikel valimistel kas üksi või koalitsioonis tulnud võimule vabadussõjalased? On alust arvata, et nemad kui nooremad, dünaamilisemad ja patriootlikumad oleksid teadvustanud N. Liidu ohtu selgemalt kui inertsevõitu Pätsi reziimi juhtpoliitikud ja ajanud ka aktiivsemat välis- ja kaitsepoliitikat. Kas ja mida see muutnud oleks, ei ole võimalik öelda. Niisiis pärast 1940. aasta juunipööret desarmeeriti Eesti armeeüksused ja senine kõrgem väejuhatus kõrvaldati ametist. Eesti sõjavägi korraldati ümber Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks, paljud vanemohvitserid represseeriti. Tsiviilelanikkonna
annaabi.ee 
