Kirjutavad naisena: Hélēne Cixous ja Luce Irigaray 1970ndatel
status quo trotsimist, vastuhakku. Esitab ju écriture feminine väljakutse lakaanlaste
sümoolse korra võimule. Lacani järgi on keelesüsteem kogu kultuuri koondav
süsteem, mis on sünnitanud alistava Isa Seaduse - fallotsentrismi. Ema kaotus ja
biseksuaalse kogemuse keelamine pagendavad inimesed sellesse süsteemi. Isaliku
autoriteediga samastumine on poistele kompensatsiooniks, tüdrukutel seda võimalust
ei ole. Nende subjektipositsioon on Freudi ja Lacani teoorias alati patriaarhaalse
süsteemi suhtes marginaalne.
Cixous' pakutavat naiskirjutust võib võtta ka omalaadse kompensatsioonina naistele.
Tema stiili ilmestavad sõnamängud ja metafoorid küsimärgistavad (,,murravad
naerdes" C. väljend) igasugused kindla tähenduse ja "samasuse loogika" nõuded (vt
Irigaray) ja väidavad selle asemel, et "miski ei ole vaid üks asi". Tema lauseehitus
püüab jäljendada tõrjutud ihade tukslemist, rütm ja helipilt väljendavad enam
annaabi.ee 
