V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
unenäoliku hämaruse, mis teeb ähmaseks kõik piirjooned, virildab kõik vormid, kuhjab
esemed tohutusse hunnikusse, muutes asju kimäärideks ja inimesi fantoomideks.
Vähehaaval selgus see viirastuslik udu ja ta hakkas asju jälle nägema, nagu nad tõepoolest
olid. Reaalsus torkas talle jälle silma, see lamas ta jalgade ees, hävitades tükkhaaval seda
jubeduseluulet, mis teda äsja oli piiranud. Ta veendus, et ta ei paterdanud mitte Stüksis, vaid
maises mudas, et teda ei tõuganud mitte deemonid, vaid vargad, et kaalul polnud mitte ta
hing, vaid lihtsalt ta elu (tal puudus ju too väärtuslik vahendaja, mis nii tagajärjekalt võib
röövli ausa inimesega lepitada: rahakott).
78
Lõpuks, uurides seda orgiat ligemalt ja külmaverelisemalt, leidis ta, et ta pole sattunud
sabatile, vaid kõrtsi.
Imede Ouioli tõepoolest ainult lihtne kõrts, kuid röövlite kõrts, kus verd mitte vähem ei
valatud kui punast viina.