arengu pöördeliseks, andes võimaluse teha asju kordades kiiremini ja efektiivsemalt. Teadaolevalt on tegu ühe kiiremini areneva alaga, nõudes miljardeid dollareid investeeringuid arendusse. Seega on nanotehnoloogia üks prioriteetsem teadusharu 21. sajandil, mis võib pooldajate arvates tipneda puhta energia, jäätmeteta tootmise, odavate kosmosereiside ja isegi surematusega.1 Uute ja teaduskesksete leiutiste patenteerimisel tekivad aga mitmed väljakutsed, esiteks kuidas innovaatiline ja põhjalikult uurimata tehnoloogia kehtivasse patendirägastikku mahutada. Lisaks on nanotehnoloogilistele leiutistele omane takistus seotud uue leiutise suurusega näiteks kuidas patendiga tagatud leiutist efektiivselt kaitsta või selle patenditavust kehtivas reeglistikus määratleda. Kolmandaks hõlmavad ja ühendavad nanotehnoloogilised
Isotermkarastuse viisiks loetakse patenteerimine meetod mille abil terasest 0,6 0,8 %C sisaldusega valtsimise või tõmbamise teel valmistakse kõrgtugev traat või lint (Rm = 1800 3000 MPa). Deformatsiooniaste selleks peab olema kuni 98 %, tugeva metalli kalestumise saamiseks ja algseisus teras peab olema hästi deformeeritav. Seda võib saada tingimusel, et metalli lähtestruktuur kujutab ennast peeneteraline perliit. Patenteerimisel teras algul hoitakse temperatuuril 860 940 0C austeniidi piirkonnas ja siis astmeliselt jahutatakse algul pliivannis temperatuuriga 410 - 550 0C, siis õhus või vees. Kõrgsüsiniku (C = 1,2 %) terase korral austeniseerimisel kasutatakse temperatuur 1100 1180 0C . Jahutamisel pliivannis austeniit laguneb isotermilistes tingimustes, mis annab ühtlase peeneteralise perliitstruktuuri suure plastsusega.
annaabi.ee 
