Eesti kunst 1918-1940
Piltidel
kummaline, pingestatud meeleolu, kuid tema loomingus on ekspressionismile siiski
lähenetud rohkem dekoratiivse maneeri kaudu.
Anton Starkopf (1889-1966) oli sõja ajal interneerituna Saksamaal, kus sai impullse
Wilhelm Lehmbrücki ja Ernst Barlachi loomingust, aga kaudselt ka ekspresstionistlike
maalijate figuurikäsitlusest. 1930. aastail muutusid tema teosed pehmevormilisemateks ja
dekoratiivsemateks, kuid säilitasid oma ekspressionistliku pateetilisuse.
Nooremad pallaslased olid huvitatud aga ka saksa sõjajärgsest ekspressionismist, ja veelgi
enam nn uusajalikkusest, mis ühest küljest on ekspressionismi jätk (värvid ja vormid on
rohkem meeleolu väljendajad kui nähtava looduse väljendus), aga ka selle eitus. Sõjajärgselt
loobuti minakesksest eneseväljendusest ja ebmäärasest romantilisest tundlemisest ning
püüdis kajastada objektiivset tegelikkust. Täpselt, kuivalt ja tihti naturalistlikult kujutati