ja mõnda, mis seal leida on" V Rahvuslik liikumine 1. Eeldused, aeg, sisu, keskused. Eeldused: Rahvas oli isiklikult vaba, pärisorjus oli kaotatud ning nad olid maj. iseseisvad. Olid olemas rahvuslikud haritlased kooliõpetajad, köstrid, pastorid. Rahvas oli enamasti kirja- ja lugemisoskaja. Valla juhtimises tegutsenud inimestel olid poliitilised kogemused. Osad olid tegutsenud juba seltsiliikumistes nt. laulu- või pasunakoorides. See kõik andis aluse rahvuslikuks liikumiseks. Ajaliselt toimus rahvuslik liikumine Eestis 1860-1870 aastatel. Sisuks oli oma rahvuse ja kultuuri teistega võrdseks pidamine. Seni olid haritud eestlased saksastunud, oluline oli, et haritud eestlane jääks eestlaseks. Keskusteks olid Tartu, Viljandi, Peterburg. 2.Kes olid ja millega seotud? Johann Voldemar Jannsen oli saksasõbralik, asutas Vanemuise Seltsi, Eesti hümni
hoolimata tehti jõudumööda rahvuslikku tööd edasi karskusseltsides. Üheks aktiivsemaks organisaatoriks oli noor ja energiline Jaan Tõnisson. Ka Eesti Üliõpilaste Seltsis püüti jõudumööda venestamise vastu võidelda. Omal ajal kujunes seal poolsalajane "Kalevipoja" lugemine ja seletamine. Juhtivateks isiksusteks olid siin Hurda sõber Villem Reiman ja hiljem Jaan Tõnisson. Eestimeelne tegevus jätkus vaikselt aga visalt karskusseltsides, laulu- ja mänguseltsides, laulupidudel, pasunakoorides, laulukoorides, vanavara kogudes ja mujal. Jaan Tõnisson (1868-?). Tema tähtsus tõusis, kui ta aastal 1896 võttis üle Postimehe toimetamise, mis tähendas osa olla Eesti rahva vaimseks juhiks. Rahvuslikuks ideaaliks kuulutati kasinus, kainus, rahvuslik uhkus ja iseteadvus, lugupidamine oma esiisade ja päritolu vastu, kokkuhoidlikkus ja ürgse rahvuskultuuri hindamine. Tõnisson võitles juba tookord aadete eest, mis läbi iseseisvusaja kuni tänapäevani on jäänud meile tähtsaks. Oma
annaabi.ee 
