Soren Kierkegaard
konnfessioonil.
Teine punkt, läbi kogu ta kirjanikutee, et ta ise polegi päris kristlane, pole selleks ikka veel
saanud ja et ta on ainult või peaaegu ainult luuletaja, kes teab, mis kristlus on. Tema seisukoht
selles konfliktis, teeb ta suureks – tõearmastus, mitte sekti ega konfessiooni kuulumine.
1.4 Eluväsimus
Ta igatses Kopenhaagenist ära. Seal mitte üksnes ei kadestatud ja vihatud teda, vaid peeti
Jumala ja kõige püha suhtes lausa kohustuslikuks tema kui rahvakiriku ja pastorluse vaenlase
põlgamist.
Ta tahtis ära oma õnnetust ja piinavast kehast, mis oli kurnatud unetusest ja tugevatest
haigushoogudest. Ta ei suutnud teiste juuresolekul kehalist valu taluda, ta ütles:“Ära teistele
ütle, mis inimestel sellest kasu, kui nad teavad, mida mul tuleb kanda.“
Ta kiirustas ise oma surma tagant – agitatsiooniga, piire ja taktitunnet rikkuva ehmatava
agitatsiooniga. Varandusest, mille ta isalt oli pärinud, polnud enam midagi järel. Väheke