,,Kas meil on õigus oma õnne pärast teisi õnnetuks teha?" (Karl Ristikivi) Sageli on inimesed oma õnne nimel valmis tegema kõike. Pahatihti ei pöörata aga tähelepanu sellele, et ühe inimese õnn võib olla teise õnnetus. Julius Kilimit oli alles noor mees, kui ta valis abielu oma õnne asemel. Ta tahtis saada suureks meheks nagu teadlased, kirjanikud ja filosoofid. Selleks käis ta härra Pastelbergi juures ennast harimas, et kevadel gümnaasiumi lõpueksam teha. Ta pidi sellest plaanist loobuma ja koolmeistriks tööle hakkama, et oma naist üleval pidada. Vanemaks saades otsustas Juulius siiski edasi õppida, hoolimata sellest, et Emmi ei pidanud ennast oma harimatuse pärast enam tema vääriliseks naiseks. Emmi unistas sellest, et Juulius oleks lihtne mees. Ta kartis olla oma mehele häbiks, kui viimane ühe kõrgemale jõuab. Sellest hoolimata
Ainult Sagritsaga sai ta veel harva kokku. Üks hädaohtliku välimusega noormees lausus Juliusele: "...Missugune põllumees ei hariks enne oma põldu ja heinamaad, ja alles siis rohtaeda. ... Mis saab talumehest, kes päevad läbi oma rohtaias istub ja oma heinamaad laseb võsasse kasvada ja põllud jätab sööti." Julius mõistis, et ta peab hakkama tegutsema, et oma eluga kuhugi välja jõuda. Ta otsustas õppima hakata ning küpsuseksamid ära teha. Ta läks õpetaja Pastelbergi juurde õppima. Härra Pastelberg õpetas talle palju filosoofiast ning lasi lugeda raamatuid, mida kooliprogrammis polnud. Õpetaja lausus: "Õnn on see, kui inimene oma olukorraga rahul on." Juliusel hakkasid tekkima uued sõbrad (maalt, naiivsed, pidasid teda juhiks), keda ta õpetas ja arendas. Kaheksas peatükk Saabus suvi ning Julius jalutas. Teda justkui painas midagi. Ta kohtas mamma Neiderit ja Emmit. Julius polnud ammu mamma Neideril külas käinud ning nüüd kutsuti teda külla
annaabi.ee 
