Valk, mis lammutab raku pilbasteks Kui saapad ühel päeval käigu pealt pooleks läksid, oli Ann päris rõõmus: viimaks ometi saab midagi pista prügikonteinerisse! Kokkuhoidliku ja kasina perenaisena on Ann selle täitmisega alatasa püstihädas ja suurema osa aastast passibki 80liitrine kastike värava kõrval tühja kõhuga. Anne majas lihtsalt ei teki palju prügi, ja naabrite käest laenama ta seda ka ei hakka. Tegelikult kükitaks üleaedsetegi konteinerid sisutult, kui nood jaksaks samamoodi prügiga jännata kui Ann. Jah, kui hambapastatuubist enam ussikest välja ei meelita, tuleb see taara päris minema visata. Ja vahel pole tõesti mõtet hakata lihaverist kilekotti puhtaks küürima. Selle pressib Ann vürfliks ja pistab kasutu pastatuubi kõrvale
mingi soomeugriline üldistusmasin siiski tööle, tuleb ilmsiks too melanhoolia, oma maa ja maatuse, keele ja keeletusega seotud olu. Ja kultuurikandja kohustus ning taak, mis neist tekstidest vastu vaatab... Teadlikkus oma rollist identiteedi ja mälu säilitajana. Muidugi, ma olen seda varem öelnud ja ütlen veel. Valton on kõigepealt siiski esmaklassiline proosakirjanik. Tema luuletehnika on pisut vanamoeline (mis muidugi soome-ugri tõlkeiks kohati just passibki: ei ole need tekstid veel kõrgmodernismi harjal ja postmodernismi puudutust ei haista pea üldse) ja liiga oodatavalt luuleline. Sõnaseadmine kipub värsitreimiseks, eriti vormitäpsemates ja riimilistes luuletustes, s.t et hästi õnnestunud luuletõlgete sekka satub ka kipakamaid, kus värsside tagant tuleb originaali aimata, et mõista, miks too luuletus tõlkevalimikku on jõudnud. Siiski: need tehnilised (pisi)puudused võib siin andeks anda; sedavõrd suur on nende raamatute ja
annaabi.ee 
