Nad peatusid alatihti Habahannese talu hoovil ning pidasid maha öise peo. Habahannes demonstreeris alati kõigile oma ilusat tütar kelle nimi oli Mall. Kuid Habahannese talu lähedal asetses ka teine talu. Seal elas vaene perekond mis koosnes tüdrukust ja tema isast. Tüdruku nimi oli Loki .Iga aasta vaatas Loki põõsaste vahelt parvepoisse ja tahtis nendega koos maid avastama minna. Kuid see aasta polnud Loki veel ühtegi parvepoissi näinud. Ka Mall ja Habahannes ootasid iga päev jõekaldal uusi parvepoisse kuid, oh ei, mitte ühtegi parvepoissi. Ühel öösel aga tuli mööda jõge üksik parv. Selles parves oli Toomas Nipernaadi. Nipernaadi laskis oma parvel minna kuhu see tahab .Järsku sõitis see karile ja Toomas hüppas parve pealt maha. Tal oli kaasas kannel ,millega ta mängis lugusi kuni talle uni peale tuli. Kui Toomas öömaja otsima hakkas koputas ta Loki talu uksele ja tutvustas end viisakalt
ta ütleb, et ta on vaene. Järgnevalt seletab ta, et see ei ole ikka päris tõsi, et ta vaene on, et midagi tal ikka on. Seejärel ütleb ta, et ta ei olegi parvepoiss, kuid pakub välja võimaluse, et ta sõidab parvega mereni, võtab sealt ühelt juudilt palga ja tuleb tagasi. Loki ütleb, et ta usub küll, et Nipernaadi tuleb tagasi, mille peale mees väga rõõmsaks muutub, et ta tema lugu usub. Ühel päeval tuleb naaber vana Habahannes Kudisiimude majja parvepoissi enda juurde meelitama, praalides, et ikka tema juures käiakse, kus on parem ja lõbusam olla, kus on rikkused, ähvardades lõpuks isegi koera järele saata, kui Nipernaadi tema kutse peale naerdes hoopis murule istus. Ilmselgelt tundis ta kadedust, et ükski parvepoiss sel aastal tema juures ei peatunud. Kui Habahannes uhkustas oma rikkusega, siis Nipernaadi väitis talle vastupidist, näidates, kuidas ta on hoopis vaene (näiteks pole ta suutnud isegi
annaabi.ee 
