Ta oli kõige parem tüdruk, keda ma olen näinud -- ja kõige nupukam. Niipea kui ma olin küllalt kaugel teisel pool linna ja võisin loota, et saarele jõuan, nakkasin teraselt ringi vaatama, kas ei saaks kuskilt paati laenata; jalamaid, kui välgu paistel nägin paati, mis ahelas polnud, näppasin selle ja kadusin. See oli süst ja ainult köiega kinni seotud. Saareni oli hea hulk maad, see oli kaugel jõe keskel, kuid ma ei viitnud aega ja kui viimaks parveni jõudsin, siis olin nii väsinud, et hea meelega oleksin pikali heitnud ja hinge tõmmanud, kui see oleks võimalik olnud. Kuid ma ei teinud seda. Hüppasin parvele ja hüüdsin: «Välja, Jim, ja minema! Tänu taevale, oleme neist lahti!» Jim tormas välja ja tuli mu poole, käed õieli, nii rõõmu täis oli ta. Aga kui ma teda välgu paistel nägin, hüppas mul süda kurku ja ma kukkusin tagurpidi vette, sest olin
» «Kell üks, Luxembourg'i lossi taga.» «Hästi, kell üks,» vastas d'Artagnan ümber tänavanurga pöördudes. Aga ei sellel tänaval, kust ta läbi jooksis, ega ka sellel, millest ta pilgu üle laskis, ei näinud ta hingegi. Nii aeglaselt kui tundmatu ka kõndis, siiski oli ta võitnud tea- 47 tud edumaa; aga väga võimalik, et aadlimees kuhugi majja sisse astus. D'Artagnan küsis teateid tema kohta kõigi käest, keda ta kohtas, läks alla kuni parveni, tuli tagasi Seine'i ja Croix-Rouge'i tänavat mööda, aga ta ei leidnud otsitavat, mitte jälgegi temast. Tagaajamine osutus talle siiski selles mõttes kasulikuks, et sedamööda kuidas higi ta laupa niisutas, jahtus ta süda. D'Artagnan hakkas järele mõtlema toimunu üle: hul-galised sündmused kuulutasid õnnetust. Kell oli vaevalt üksteist ja juba hommikupoolik tõi kaasa härra de Treville'i ebasoosingu, kes kindlasti oli arvamusel, et d'Artagnani lahkumine tema juurest toimus
annaabi.ee 
