Jakob Kõrv
Ahistatuna vastuhakanud pärisorjade
poolt lubab mõisnik surmahädas nende olukorda parandada, kuid hiljem
kutsub sõnamurdlikult kohale sõjaväe ja laseb vastuhaku eestvedajad läbi
kadalipu ajada ning siberisse saata. Külanoormees Henno, kelle mõrsja
on langenud isanda ihade ohvriks ja enda uputanud, tapab alatu paruni
ning põletab häärberi. Siitpeale jutustus nagu murdub, votes
sotsiaalsetekonfliktide asemel vaatlemisele psühholoogilise probleemi:
Henno koolitatud poja Villemi ja parunu tütre-tütre Emilie armastus peab
purunema vana vaenu ja omaaegsete saatuslike konfliktide pärast.
Jutustuse lõpposa maksab lõivu kiriklikult moraalile.
Vahepeal oli J. Kõrv avaldanud veel kaks jutustust, mis sattusid 90-ndate
aastate kirjanduslike võitluste tulipunkti. Need on "Kiired kosjad" (
ilmus "Valguses" 1887, raamatuna 1893) ja "Luigemäe Olli".
Pärast "Valguses! Avaldamist saatid Kõrv "Luigemäe Olli" 1888.
aastal WKmS-I sekretäri J
annaabi.ee 
