Platoni õpetus olevast.
üksikus meeleliselt tajutavas asjas, jäädes samas arvuliselt ainsaks ja ühtseks-
jagamatuks olemisvormiks. Parmenides küsib nüüd, kas iga üksik meeleliselt tajutav
asi sisaldab endas terve temale vastava idee või ainult osa ideedest. Mõlemad
eeldused viivad raskustesse, mida Parmenides järgnevalt ka demonstreerib nii
veenvalt, et Sokrates ei leia sellele vastuargumentatsiooni. Samal ajal tehakse
arutluses justkui vaikiv eeldus, et kui asi ei partitsipeeri ei osa ideest ega kogu
ideed, siis ei partitsipeeri ta ideed üldse, ja järelikult on meeleliselt tajutavad asjad
täiesti lahutatud ideedest, nagu ka vastupidi – ideed meeleliselt tajutavatest
asjadest.
Raskused ise on üsna kergesti märgatavad. Idee peab oma mõiste kohaselt olema
midagi ühtset ja jagamatut. Kuidas sel juhul aga ette kujutada ühe ja sellesama
ühtse idee samaaegset sisaldumist (olgu tervikuna või osa kaupa) üksikutes
annaabi.ee 
