Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks
ei sobi, tegelik vorm on pesi, kus mitmuse tunnus ja tüvevokaal on ühte sulanud. See on nn tüvemitmus.
Diftong esineb aga näiteks aasta-tüübis: aasta/i/d.
II-vältelise silbi järel diftong ei esine, mistõttu on tekkinud kumulatiivne sid-lõpp (hapu/sid,
tubli/sid), analoogia ne-/s- sõnade muutmisega. Selles tüübis väljendub mitmus koos osastava
käände lõpuga.
1) lõpp on -d, mille ees on mitmuse tunnus i, seda nimetatakse diftongiliseks e aglutinatiivseks
partitiiviks, nt kindla/i/d, ide/i/d. Lõpu ees paikneb mitmuse tunnus i, mis moodustab koos
tüvevokaaliga diftongi.
2) sid-lõpuline partitiiv, mõnes tüübis on see ainuvõimalik, nt I kk koi-tüübis, suuremal osal pesa-tüüpi
sõnadest, nimi-alltüübis, III kk tervikuna (kõne, tubli, lauljanna), VI kk-s rööpvormina peaaegu kõikides
sõnades.
3) lõputa osastav e tüvemitmus (tunnuseks on e, i, u). Tüvemitmus on enamiku sõnade puhul reaalselt
annaabi.ee 
