Saksamaas ning sajanditevanune vaen vajus olukorrast tingituna tahaplaanile. 5 Kui sügav oli rahva viha, milleni kommunistide tegevus Eestis oli enamuse eestlastest viinud ja kuivõrd vajalikuks peeti võitlust Nõukogude Liidu vastu, seda võimaldab hinnata seegi asjaolu, et sellele vaatamata, et ka sakslased osutusid Eestis lõppkokkuvõttes ikkagi okupantideks, Eestis Saksa okupatsiooni ajal sakslaste vastast partisanitegevust praktiliselt ei olnud. Oli küll mobilisatsiooni eest kõrvalehoidjaid, kuid need tegelesid ainult enda varjamisega. Aktiivne, võitlev metsavendlus toimus Eestis ainult Nõukogude vägede tagalas 1941. aasta suvel ja algas uuesti 1944. aasta septembris, pärast Eesti teistkordset okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Tähelepanu väärib seegi, et suur hulk Nõukogude Armees teenivaid eestlasi jooksis esimesel võimalusel sakslaste poole üle. Kõik see näitab, et kommunistliku Venemaa
piirivalvuritest koosneva salgaga Punaarmee ja hävituspataljonide vastu. Pärast Pärnu langemist sakslaste kätte oli ta juhtiv tegelane Pärnu Omakaitses. Samal ajal saabus Kuressaarde Saaremaa Omakaitse juhataja Karl Sääsk (Raudvassar 2000). Küüditamise, arreteerimise ja mobilisatsiooni eest metsa pagenud rühmad tegelesid peamiselt enda varjamisega. Enne maakondliku Omakaitse loomist ja Saksa sõjaväe saabumist ei toimunud mandri metsavendadega võrreldavat organiseerumist ega partisanitegevust. Selle põhjuseks peeti suurt küüditatute ja arreteeritute arvu, suuremate metsade puudumist, Nõukogude sõjaväebaasidest tingitud tihedat sõjaväelist valvet, eraldatust mandrist, vähest informeeritust toimuvast (ERA, f. R-358, n. 1, s. 10, l. 2 jj.). Siiski oli ka Kuressaares tekkinud grupp, kes valmistus otsustaval hetkel linna tähtsamaid asutusi üle võtma. Relvi ja laskemoona oli hangitud kohalikust miilitsast seal töötanud usaldusväärsete meeste kaudu
annaabi.ee 
