pataljoni sisse. Suurem osa meestest vangistati, ülejäänud põgenesid üle Väina jõe. Kohalikul garnisonil puudus jõud nii Napoleoni armee taandamiseks kui ka preislastele surve avaldamiseks. 5.11. Armee taganemine 18.12.1812 Kuna Suur Armee polnud valmistunud talviseks sõjapidamiseks, oli Napoleon sunnitud oktoobri keskel Moskva alt taanduma, mida tehti läbi varemlaastatud piirkondade. Üha väiksemaks muutuv vägi kannatas Vene regulaarvägede ja partisanisalkade kokkupõrgete, nälja ning külma all. 1812. aasta detsembri lõpus ületasid paaniliselt põgenevad Napoleoni väe riismed Vene-Poola piiri. 5.12. Kohalikud vabakorpused Napoleoni sõdades 12.1812 Kuigi Liivimaa maakaitseväe organiseerimine ebaõnnestus, loodi Liivimaal siiski kaks lahinguvõimelist väekoondist: Peter von Schmidti ja Karl von Nierothi eraalgatusel komplekteeritud vabakorpused.
Partisanid kaotasid 30 000 meest. 3) III etapp - 1948-1953: Tsentraliseeritud struktuuride loomise katsed. Silmapaistvaim partisanide juht oli Leedu armee kapten Jonas Zemaitis-Vytautas - Sai suurima metsavendade salga juhatajaks, mis isegi andis regulaarselt 2 korda kuus välja ajalehte "Vabaduskell." Lõi uue juhtimisskeemi - Regionaalsed peakorterid, mis ühendasid poliitilise kui ka sõjalise juhtimise. Leedu Vabadusvõitluse Liikumine - Tulid kokku kõigi partisanisalkade esindajad ning loodi nõukogu, mille eesotsas oli J. Zemaitis ning avaldati 1949. aastal deklaratsioon: 1) Demokraatliku Leedu Vabariigi taastamine toimub kristliku moraali ja rahvusvahelise seaduse alusel, 2) Kuni uue Seimi valimiseni täidab presidendi kohuseid J. Zemaitis-Vytautas. Ta püüdis võidelda joomise ja distsiplineerimatuse vastu, anda võitlusele spioonide ja reeturitega seaduslikumat vormi. 1947. aastal nõukogus olid juba mitmed kommunistid. 1951. aastal J
annaabi.ee 
