Viimane metsavend oli August Sabbe ja ta hukkus 27.septembril 1978. aastal. Saksa sõjavägi Kohe pärast Saksa relvajõudude saabumist Eestisse algas eesti rahvusväeosade loomine. Algselt loodi mitmesuguste nimetustega üksikpataljone (julgestus-, ida-, kaitse- ja politseipataljonid) ja ka üksikkompaniisid. Neid kasutati peamiselt itta nihkunud rinde tagalajulgestuses, partisanidevastases võitluses ja ajapikku aina enam ka rindel. Ida- ja politseipataljonides võitles kokku üle 10 000 mehe. Paljud läksid võitlusse, et hoida ära Venemaa kallaletung Eestile. Mõnele tundus ka natsiideoloogia meelepärasne. Need üksused viidi hiljem järk-järgult Relva-Ssi koosseisu, kuna Saksa seadused keelasid mittesakslaste teenimise Wehrmacht'is(Saksa maaväes). 1942. aasta augustis kuulutati Saksa võimude poolt välja Eesti leegioni asutamine ning
Eesti- kui Soome-poolselt kaldalt saksa ja soome rannapatareid ja lennuvägi; tulemuseks oli üks meresõja ajaloo suuremaid katastroofe: uppus 53 laeva ja hukkus 14 000 inimest. Mäletades värskelt Nõukogude võimu valimatut repressioonipoliitikat, tervitasid paljud eestlased Saksa rindeüksusi vabastajatena. 55 000 meest astusid esimese hooga Omakaitsesse, politseisse või Saksa väejuhatuse loodud ida- ja politseipataljonidesse. Viimaseid kasutati itta nihkunud rinde tagalajulgestuses, partisanidevastases võitluses ja ajapikku aina enam ka rindel. Peagi aga tõi pidev nägelemine Saksa võimudega, Eesti omariiklusnõuete mittetunnustamine Kolmanda Reich'i poolt ja kehtestatud range okupatsioonireziim kaasa suhtumise muutumise ja vabatahtlike lisandumise lõppemise. Eestlaste nördimuseks käsitasid Saksa võimud Eestit okupeeritud NSV Liidu osana, koos Läti, Leedu ja Valgevenega lülitati Eesti Reich'i Idaprovintsi (Ostland) koosseisu. Hitleri määratud Ostminister Alfred
annaabi.ee 
