Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
toimisid tol ajal paremini) ja mõne õnnetuse järel anda korralik põhjendus, mis nö
õigest allikast saadud. Õnnetusi kui selliseid juhtus nõukogude ajal näiliselt üldse
väga vähe, neist ei olnud kombeks rääkida. 1960. a-te keskpaiku rõhutati, et
õnnetustest siiski peaks midagi kirjutama, et lugejas valvsust ja hoolikust kasvatada.
Toimetaja
Toimetaja kinnitas ametisse vastav parteikomitee. Kõige tähtsam oli seejuures
poliitiline sobivus parteipilet pidi pealekauba taskus olema. Toimetuse juhtivad
töötajad, nagu tema asetäitja, vastutav sekretär, osakondade juhid, võttis toimetaja
tööle oma käskkirjaga, mille parteikomitee pidi kinnitama.
Toimetajailt nõuti parteilisust ja printsipiaalsust. Kogumik Ajaleht kirjutas 1970
toimetaja kohta: "Ta peab suutma orienteeruda, oskama suurest sündmustehulgast
välja valida aktuaalse, kaaluka. Mõistagi peab ta põhjalikult tundma ajalehetööd,
selle spetsiifikat