Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
kitsad piirid ees. Väga paljusid valdkondi, nähtusi, isikuid, ei tohtinud ajakirjandus
puutuda. Hea põhimõtte rakendamine jäi ühekülgseks. Need õnnetused juhtusid
,,parteilisuse" valesti tõlgendamisest. Kui Lenin selle idee välja käis, pidas ta silmas
parteid kui organisatsiooni, kõik peavad olema partei häälekandjad. Praktikas hakati
seda tõlgendama nii, et ajakirjandus peab kuuluma parteiorganitele, mitte
organisatsioonile. See tähendab, et tähtsale kohale tõusid ka parteikontorid,
ametiasutused oma tähtsate seltsimeestega.
Partei ja tema töötajad olid meie oludes ,,pühad lehmad", keda nõuka ajakirjandus
puutuda ei tohtinud. See puudutas ka riigivalitsemissüsteemi kõrgemaid lülisid. See
tähendas, et ajakirjandus kaotas ühe väga olulise sfääri. Ajakirjandus lakkas olemast
neljas võim. Sellline ajakirjandus, mis allub võimule, ei saa ise võim olla.
1930ndate lõpul ilmus keskkomitee otsus "Ajalehe ,,Za Novõi Sever" toimetajast
seltsimees Zadovist"
annaabi.ee 
