Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
selliselt poleemika oblastikomitee vastu. See oli lubamatu, sest põhikirja järgi juhtis
ajalehte parteikomitee. Parteitöö puudustest tohtis tema häälekandja kirjutada
parteikonverentside või pleenumite ülevaadetes, kui delegaadid sellekohaseid kriitilisi
märkusi teevad. See pidi olema kooskõlas nn demokraatliku tsentralismi põhimõttega,
sest konverents või pleenum oli kõrgeim partei organ. Sealne kriitika võis lehte
minna.
Igapäevase kontrolli ja abistamise jaoks oli parteikomiteedes ajakirjandussektor või
agitatsiooni- ja propagandaosakond.
Ajakirjanikud pidid kõndima nagu noateral, üsna ootamatutel põhjustel võidi lihtsalt
töölt vallandada (ehkki seda aegajalt maskeeriti omal soovil lahkumiseks). Näiteks on
oma mälestustes kirjutanud Valga ajakirjanik Viktor Kollin, kuidas tema
vabastamiseks ettekäänet otsiti, kuna ta korjas materjali ühe lugeja kirja
lahendamiseks ja teema käis mingi parteifunktsionääri au pihta. Kollin tabati oma
annaabi.ee 
