Eesti lähiajalugu
Vajaduse korral oli
võimalik kriitikale tuginedes vajalikke meetmeid kasutada.
Liiduvabariigi juhtkonna „eneseanalüüs“ – Olulisimaks eneseanalüüsiks oli iga-aastane tegevuse aruanne
Moskvale. Tegu oli sisulise aruandega parteiorganisatsioonide aasta tegevuse kohta. Need ei olnud
formaalsed, vaid Moskva lasi liiduvabariigi juhtkonnal esitada oma nägemuse. Seda arutati Keskkomitees ja
kui I versioon aruandest ei olnud nende arvates sobilik, tuli parteijuhil ja tema meeskonnal sellega edasi
tegeleda (tihti eelnes lõppvariandile 2-3 mustandvarianti).
See oli Moskva jaoks ka dokument, mida oli vajadusel võimalik edukalt liiduvabariigi parteijuhi vastu ära
kasutada.
NT: Karotamm suhtus aruannete kirjutamisse tõsiselt – lasi kokku koguda erinevat infot jms.
„Valvsate kodanike“ teenete kasutamine – Soositi kõikvõimalikke pealekaebusi. Partei põhikirjas oli isegi
kirjutatud, et iga parteiliige peab puudustest ühiskonnas ette kandma