Eesti lähiajalugu
1940.-1950. aastatel oli nende mõju tugevam
kui hilisemal perioodil. Inspekteerimiste põhimõte toimis aga kuni 1980. aastate II pooleni välja. Ühelt poolt
oli tegemist tavapärase protsessiga, ent teiselt poolt kasutati seda inspekteerimise võimalust, et uurida mingit
üles kerkinud probleemi.
Peale igat aruannet ei rakendunud organisatsioonilised tegevused, osad inimesed pandi lihtsalt vastavasse
kausta, võeti probleeme teadmiseks ja arutati parteijuhiga läbi (lahendus rahumeelne). Vajaduse korral oli
võimalik kriitikale tuginedes vajalikke meetmeid kasutada.
Liiduvabariigi juhtkonna „eneseanalüüs“ – Olulisimaks eneseanalüüsiks oli iga-aastane tegevuse aruanne
Moskvale. Tegu oli sisulise aruandega parteiorganisatsioonide aasta tegevuse kohta. Need ei olnud
formaalsed, vaid Moskva lasi liiduvabariigi juhtkonnal esitada oma nägemuse. Seda arutati Keskkomitees ja
annaabi.ee 
