VANA EGIPTUS JA VANA KREEKA
nutulauludest. Kõige laialdasemalt levis mütoloogilise sisuga eepiline laul, milles jutustatakse
jumalatest ja heerostest. Eepiline laul oli kirjanduseelsel perioodil kõige enam arenenud liik ja
selle areng rajas teed suurte poeemide (ka Homerose eeposte) ilmumisele. Kirjanduseelsesse
perioodi kuulub ka mitmesuguste kultuslaulude tekkimine. Neid nimetati vastavalt jumalale,
kelle poole pöörduti (paiaan Apolloni kultuses, ditüramb Dionysose kultuses), või koori
koosseisu järgi (parteenion tütarlastekoori laul). Peale laulude olid levinud ka genealoogiad
värsivormis perekonnalood, mida õpiti pähe. Samuti esinesid värsivormis mitmesugused
kataloogid, eriti jumalate ja heeroste loetelud. Antiikkirjanduse esimesteks meie ajani säilinud
mälestisteks on eeposed "Ilias" ja "Odüsseia". Nende loojaks peetakse pimedat laulikut
Homerost. Mõlema eepose süzeed on võetud Trooja sõda käsitlevatest heroilistest
annaabi.ee 
