Francois Villon
ballaadi põhiidee ja viimane salm on reeglina lühem, seal on ridade vahele peidetud ka
moraal. Autori kirjastiil on väga värvikas, ta kasutab palju epiteete ja laskub kohati väga
detailidesse, näiteks teoses „Ballaad kadedaist keeltest“ loob ta väga üksikasjaliku pildi.
Villoni sõnavara on väga julge ja lausa äärmuslik, ta tekitab palju varjundeid ja on keelega
väga osav, kuid oma ajast natuke ees.
e) Villon ajastu suurima parodeerijana võis küll kõikide inimeste, sealhulgas iseenda kulul
nalja teha, kuid usk jumalasse oli üks ja võib-olla ainus, mille üle nalja ei tehtud. Sellele viitab
„Ballaad jumalaemale palveks“, kus ei tehta kordagi nalja. Ilmselt oli justnimelt usk see, mis
tema raskes elus talle lootust andis.
f) Villon mainib päris mitmel korral oma teoses surma, mis on ka üsna loogiline, sest ta elas
suurte epideemiate ajatul. Surmaga lõppevad haigused polnud ilmselt üllatavad. Luuletustes