"parodeerijana" - 1 õppematerjal

Francois Villon

ballaadi põhiidee ja viimane salm on reeglina lühem, seal on ridade vahele peidetud ka moraal. Autori kirjastiil on väga värvikas, ta kasutab palju epiteete ja laskub kohati väga detailidesse, näiteks teoses „Ballaad kadedaist keeltest“ loob ta väga üksikasjaliku pildi. Villoni sõnavara on väga julge ja lausa äärmuslik, ta tekitab palju varjundeid ja on keelega väga osav, kuid oma ajast natuke ees. e) Villon ajastu suurima parodeerijana võis küll kõikide inimeste, sealhulgas iseenda kulul nalja teha, kuid usk jumalasse oli üks ja võib-olla ainus, mille üle nalja ei tehtud. Sellele viitab „Ballaad jumalaemale palveks“, kus ei tehta kordagi nalja. Ilmselt oli justnimelt usk see, mis tema raskes elus talle lootust andis. f) Villon mainib päris mitmel korral oma teoses surma, mis on ka üsna loogiline, sest ta elas suurte epideemiate ajatul. Surmaga lõppevad haigused polnud ilmselt üllatavad. Luuletustes