Uusromantism
Uusromantikud kuulutasid elu ülimaks
väärtuseks kunsti. Kunstnik oli kõrgem olend, valitu, kelle looming ja käitumine ei peagi
olema tavainimesele mõistetav. Kunst(nik) ei tarvitse arvestada moraali, seltskonda,
traditsioone ega ühiskonda. Selliseid põhimõtteid väljendas nende loosung "l`art pour
l`art", st "kunst kunsti pärast", mille võtsid kasutusele 19. saj lõpus Pariisis kujunenud
kunstirühmitus, keda kutsuti parnaslasteks (Baudelaire, Leconte de Lisle jt). Nii kujunes
boheemlus, mis ei arvestanud seltskonna moraali, traditsioone ega tavalisi elunorme,
vaid sageli ignoreeris neid teadlikult.
4. Vormi primaat (= eelistamine). Uusromantikute jaoks oli vähem tähtis luuletuse sisu kui
just vorm, mis pidi olema täiuslik. Luule ilu peitus nende arvates musikaalsuses ja rütmis.
Eriti tähtis oli luulekeel harrastati julgeid, harukordseid kõne- , lause- ja kõlakujundeid,
annaabi.ee 
