Tiit Lauk humanitaar
esemed, mis tegid võimalikult läbitungivat ja tugevat häält, olid teretulnud Yazz-Bandi instru-
mentaariumi” (Jalkanen 1989: 31).
Lärmidžäss jõudis 1922. aastal ka Moskvasse, kui Valentin Parnahh 32 tõi vajaliku instrumen-
taariumi Pariisist ja asutas oma seksteti (Ɇɟɞɜɟɞɟɜ, Ɇɟɞɜɟɞɟɜɚ 1987: 81), mille esinemistest
olid vaimustatud muu hulgas ka Sergei Eisenstein ja Vsevolod Meierhold. Viimane koguni
sedavõrd, et võttis ansambli kaheks aastaks oma teatri leivale. Parnahhi ansambel kutsuti
1924. aastal esinema isegi Kominterni V kongressile (Ȼɚɬɚɲɟɜ 1972: 9–12).
Nagu paljud uued nähtused teaduses ja kultuuris on oma arengus pidanud kokku puutuma
väärkäsitlustega, nii juhtus see ka džässiga. Džässi “lastehaiguseks” osutus “lärmidžäss”. Lär-
midžässil tundub esmapilgul olevat palju sarnast USA-s 1900. aastatel levinud skiffle-stiiliga,
kus orkestris kasutati rütmipillidena samuti väga omapäraseid vahendeid, nagu pesulauad,
annaabi.ee 
