Mõtte mõttest
(ing. mind, lad. mens, sellest tuleneb sõna mentaalne).
Üldiselt ei tegele käesaegne vaimufilosoofia hinge (ing. soul, spirit, ghost) probleemidega,
olemaks kooskõlas teadusega.
Vaimufilosoofias püütakse mõista mis on subjektiivsus (minasus), intensionaalsus
(teadvusseisundite suunatus millelegi) ning käsitletakse meelte ja mõistuse vahekorda
ning keha ja vaimu vahekorda. Sellest tuleneb küsimus aju ja vaimu vahekorrast, mida
käesaegne teadus ei ole võimeline (veel?) lahendama.
Parmendides ja Platon pidasid mõtlemist (mentaalset sfääri) olulisemaks kui kehi ja asju.
Rene Descartes põhjendas läbi metoodilise kahtluse, et mu vaim on mõtleva asjana
olemas. Descartes oli dualist, ta uskus, et keha ja vaim on mõlemad olemas ja
mõjutavad vastastikku teineteist.
Leibniz püüdis keha ja vaimu kooskõla seletada jumalaga.
Empirist Berkeley aga kahtles materiaalsetes kvaliteetides. Ta seletas asitingute
olemasolu ja korrapära Jumala tegevusega
annaabi.ee 
