regulaarpark. Pargi peaosa on mõisa peahoone tagaväljak. Regulaarne osa lõppeb kirdes avara muruplatsiga, mille keskel on kõrgendik, kus kunagi asus kasvuhoone. Pargi osa lõpetab puuderivi. Vabakujuliselt oli kujundatud pargi põhjaosas oleva kahe tiigi ümbrus, millest tänapäevani on säilinud vaid üks, ning eesväljak. Parki täiendati pidevalt kuni 1990-nendate alguseni peaosa kujundust muutmata. Omaaegne regulaarpark on nüüdseks kujunenud parkmetsaks. Parki rajas loodusloo õpetaja Paul Pedaste 1923. aastal väikse botaanikaaia, mida peale Teist maailmasõda laiendati ning kus kasvas 2002. aastal 172 liiki võõramaiseid puid-põõsaid. Mõisa parki, botaanikaaeda hooldavad Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpilased ning praegu on alustatud botaanikaia ja aiapaviljoni taastamist. Tänapäeval on kogu mõisakompleksist säilinud algsel kujul endine teenjatemaja,
millega on antud vaade teisel pool paisjärve asuvale luteri usu kirikule. Tõenäoliselt ongi von Engelhardti teeneks Sillapää pargi peatelje väljaarendamine piltmaastikuks, mis on inglise maastikuaia üks tähelepanuväärsemaid stiiliilminguid (Tallinn, T. 2011). Peahoone lähim ümbrus on kujundatud regulaarses stiilis, pargi kaugemad osad aga vabakujulises nn inglise stiilis. Iluaed läheb sujuvalt üle maastikupargiks, mis muutub märkamatult parkmetsaks. Lossi eest laskuvad järve suunas terrassid. Astangutel asuvaid roosipeenraid raamivad pöetud pukspuud ja muru. Reeglipärasust rõhutavad kaks silindri-, neli koonuse- ja kaks kerakujuliseks pügatud võimsat elupuud. Teid raamivad kaarväravad ja sõrestikud roniroosidega. Otse järve kaldal on maakividest tugimüüriga piiratud puhkekoht, mille trepistik ulatub vette. Rosaariumi terrassidelt avanevad vaated paisjärvele ja üle järve veepeegli Räpina kirikule
annaabi.ee 
