Linnade teke ja linnakultuur
küll kasutasid nad teatud privileege, näiteks õigust valida omavalitsust, mis tegutses koos
kuninga määratud ametiisiku või senjööri esindajaga. Paljud feodaaltsivilisatsiooni linnad jäid
aga keskaja lõpuni senjööri võimu ja halduskorralduse alla.
Vabadus ei laienenud kõigile linnas elavatele inimestele ühtmoodi. Eelisseisundis olid
linnakodanikud, kelle seast tõusid omakorda esile rikkad kaupmehed, pankurid ja pärilik
linnaaristokraatia- paritsiaat.
Inimene, kes tahtis saada linnakodanikuks, pidi pärinema seaduslikust abielust, tal pidi olema
toetajaid ja soovitajaid ning küllalt vara, et tagada endale seisusekohast äraelamist. Samuti tuli
vähemalt aasta linnamüüride vahel elada. Linnakodaniku staatus tähendas ka kuulumist mingisse
ühendusse, mis oma liikmete huvisid kaitses ja vajadusel nende eest välja astus. Kõikvõimalikud
vennaskonnad ja liidud moodustasidki linnaelu kandepinna. Korra kaitseks linnas kehtis öine
annaabi.ee 
