Tiit Lauk humanitaar
soodsate õppimisvõimalustega, kuid sellest hoolimata arenes ta siiski praktiliselt omapäi,
kasutades vaid kaudseid eeskujusid viletsakvaliteediliste raadiosaadete (silmas ei ole peetud
128
mitte saadete sisulist, vaid tehnilist kvaliteeti, mida mõjutasid nt ilmastikuolud, tugevamad
naaberjaamad, laineala “ujumine” jne) ja mitte just eriti arvukate džässiplaatide näol. Siin võis
olla tegemist ka suundumusega võtta eeskuju vaid tõesti parimailt ning Inglismaal (inglise
jaamu kuulati kõige enam) olid 20. sajandi esimesel poolel vaieldamatult Euroopa parimad
džässorkestrid.
Nagu selgub, andis selline “kaudõppe” süsteem täiesti arvestatava tulemuse ja 1940. aastate
alguseks, kui lõppes meie džässi vaba areng, oli meil nii rahvusvahelise tasemega muusikuid
(mida tõestavad Soomes ilmunud YAM’i ja Rootsis ilmunud Orkester Journalen’i artiklid;
E
annaabi.ee 
