(1) loomade haigusresistentsus ja immuunsuse geneetika, (2) loomade veterinaarne selektsioon, (3) mikroobigeneetika veterinaarsed aspektid, (4) farmakogeneetika veterinaarsed aspektid jne. Valdkonnad veterinaarias, kus geneetika kui teadus leiab rakendust: (1) Kliiniline veterinaarmeditsiin: anomaaliate (loe haiguste) paritavuse selgitamine ja parilikke anomaaliaid pohjustavate geenide ja lookuste selgitamine, "kahjulike" geenide leviku uurimine ja nende elimineerimine populatsioonidest, parilike eelsoodumuste avastamine ja eelsoodumuste paritavuse uurimine, geeniteraapia e geenide siirdamine (2) Veterinaarmikrobioloogia: mikroobide patogeensuse ja virulentsuse geneetilise maaratuse ja selle muutlikkuse selgitamine, ravimresistentsete mikroobi-ja nugiliste tuvede kujunemise ja resistentsuse mehhanismide selgitamine, mikroobide genotupiseerimine, molekulaar-epidemioloogia, mikroobide geneetiline modifitseerimine (insenergeneetikal baseeruvate vaktsiinide ja diagnostikumide loomine);
mistahes muid tunnuseid kandvate geenide lokaliseerimiseks genoomis. (3) Transgeensete (liigivooraid geene omavate voi teatud liigiomaste geenideta organismid) isendite ja organismide loomine. Esmajoones tulevad siin kone alla mikroobsed organismid (bakterid, seened), aga ka taimed, keda on voimalik rakendada tohusamalt teenima inimkonna huve. Transgeensed korgemad loomad on aga olulised nii geenide talitluse kui parilike defektide uurimisel. Naiteks on suudetud luua transgeenseid hiiri, kellel puuduvad terved geenid ning neid kasutatakse just geenide funktsioonide uurimisel. Insenergeneetilised vaktsiinid ja DNA-vaktsineerimine Rekombinant-DNA tehnoloogiat kasutatakse ka vaktsiinide valjatootamisel. Insenergeneetiliste meetoditega loodud vaktsiinid voib jaotada kolme ruhma: (1) rekombinant-antigeen-vaktsiinid (ingl. k. -subunit vaccine) (2) rekombinant-vektor-vaktsiinid
annaabi.ee 
