Konspekt-10. klass
Tema luulet
iseloomustab veel satiirilisus ja individuaalsus.
Luuletaja on viljelenud pihtimuslikku luulet, mida ühendab surmateema ja
surmatantsule lähedane meeleolu. Surmatantsu motiiv hakkaski euroopa
kultuuris levima Villoniaegsel Prantsusmaal, mis oli sõjast ja katkudest
laastatud. Francois Villoni luules oli ka teine külg, nimelt pilkav ja satiiriline. Tema
pilkeluule oli isiklik ja kujundlikkus konkreetne. Selles sarnanes ta oma eelkäijale
pariislasele Rutebeufile. Erinevus seisneb selles, et Villoni luule oli veelgi
isikupärasem. Ta vaatles parastavalt irvitades maise elu kaduvust, kasutas
rõhutatud kontraste ning kirjeldas üksikasjalikult elu mandumise tunnuseid mäda
ja roisku, justkui ta nautinuks neid. Samas lõi ta pilklikke epitaafe ehk hauakirju
iseendale ning kujutas sõprugi endale järele hüüdmas («Epitaaf», «Rondoo»).
Villon kandis irvitavat ja pilkavat maski, aga selle tagant paistsid ka nukrad ja
lüürilised toonid