JACQUES LOUIS DAVID
inimene ise, tema ainulaadne isiksus, mitte aga aksessuaarid. David näitas natuuritruudust ja
jõulist modelleeringut, mis jätkas prantsuse portreemaali parimaid traditsioone.
Portreteeritavate hulka kuulus väga silmapaistvaid isikuid. Näiteks tantsijanna Guimard’i
hävinud portree kõrval peetakse oluliseks ka Davidi onu Jacques Buroni portreed (1769) ja
tema abikaasa „Madame Buroni portreed“ (1769).9
1775 pärast oma diplomi saamist, lahkus David Pariisist10 koos Henri Pierre Danloux’ ja
õpetaja Vieniga. Teel Rooma peatuti Parmas ja Bolognas, et Corregio ja Carraccide
freskodega tutvuda.
1770ndatel aastatel oli antiigivaimustus jõudnud kulminatsioonini ning antiikesemete
kollektsioneerimine oli muutunud suurmoeks. Eeskuju selleks ei andnud keegi muu, kui
paavst ise, kes avas 1772. aastal Vatikanis antiikkunsti muuseumi Museo Pio-Clementino.
David jõudis tänu seal töötavatele Winkelmanni ja arheoloogide Antoine-Chrysostome