"parhkuube" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Tal oli tige ja upsakas ilme ning pead hoidis ta uhkelt püsti. Esimese pilguga võis ta näost välja lugeda ülbust, teravamal vaatlemisel aga kavalust. 2 4 6 Käes pikk aktirull, seisis ta palja peaga tugitooli taga, kus istus kaunis halvasti riietatud kössis mees, üks jalg teise üle visatud ja küünarnukk laual. Kujutletagu toredal kordova nahast istmel kondiseid põlveotsi, mustades villastes sukkades kõhnu sääri, kulunud karusnahaga ääristatud lihtlabast parhkuube, ja et kõigele krooni pähe panna, vana võidunud kõige odavamast mustast kalevist kübarat, mille rummu ümber kõikusid nööri otsa lükitud tinakujukesed. See oli, kui juurde arvata veel räpane pigimüts, mis vaevalt mõnda juust nähtavale laskis tulla, ka kõik, mis istujast silma torkas. Ta hoidis pead nii kummargil, et ta varjatud näost võis näha ainult pika nina otsa, millele valgus langes. Ta kõhnadest kortsus kätest võis arvata, et see on rauk. See oli Louis XI.