Kanti linast särki mehed lühemat, naised pikemat. Meestel olid särgi all linased või villased püksid. Aluspesu muinasajal polnudki. Särgi peal kanti umbkuube ja külmema ilmaga ka sõba ehk suurrätti. Jalas olid nõeltehnikas valmistatud sokid või jalasidemed, nende peal nahast pastlad või saapad. Kangad kooti ise, lõnga saamiseks kasvatati lambaid. Jalanõude nahk kooriti enda kütitud loomadelt ja pargiti ise. Toit Muinaseestlased toitusid tervislikult. Ja kuna poest süüa osta ei saanud, tuli toidukraam kõik ise kasvatada või küttida. Eestlaste praegusaja igaõhtust toitu kartulit muinasajal veel ei tuntud. Siis kasvatati hoopis naerist, kapsast, läätsi, ube ja herneid, keedeti jahukörti, küpsetati rukki-, kaera- ja nisukakukesi ning veristati loomi. Sool oli Muinas-Eestis toidus suhteliselt harv külaline. Magusaks tehti roogi aga enamasti meega. Perekond
toidule. Sageli peeti neid veidrateks ja kerglasteks inimesteks. Nende kohta liikus palju naljalugusid. "Kas siis mõni miis on va rätsep", räägiti Paistus või "istus laua peal, jalad istme all, limpsis niiti ja laksutas tollipulka". Et head karusnahka saada, söödeti Paistus villalambaid kõvasti. Neile anti jahu, nende hein pidi olema leheline ja neid joodeti puhta veega. Naha saamiseks peeti taludes vanu lambaid, kelle vill lasti pikaks kasvada. Nahka pargiti enamasti talviti küünlapäeva paiku, sest siis oli nn. vaikne aeg. 6 Näiteks Tarvastus olid valged puusadega lambanahksed kasukad, mis olid kaunistatud punasest ja rohekasmustast pargitud nahast rihmadega ehk liignahkadega. Teade Jakob Hurda rahvaluulekogust ütleb, et naistekasukad olnud külgedel punaste-mustade nahkadega rihmutatud (Voolmaa 1990a: 31). Liignahad kaunistasid kasuka hõlmu, kraed, õlgu,
annaabi.ee 
