Nõukogude Liidu ajalugu
lõpetamisega ja üleminekuga indust-kollektiv-le, polnud partei juhtkonnas üksmeelt. Mitmed vanad
kaardiväelased leidsid, et Stalin forsseerib asjade käiku üle. Ennekõike oli nt Aleksei Rõkov, kes oli
saanud 1924 pärast Lenini surma valitsusjuhiks, Rahvakomissaride Nõuk esimeheks. Nikolai
Buhharin, pärast Zinovjevi maha võtmist Kominterni ees. Mihhail Uglanov Ametinõukogude
esimehena. Uus opositsioon, mida hakati nimetama paremkallakuks, ei saanud forsseerida asju nii,
nagu olid seda teinud Trotski ja Zinovjev- ajalehed olid allutatud KK-le, nemad seda kasutada ei
saanud. Polnud ka mõeldav apelleerida rahva poole, kutsuda kokku suuri rahvamiitinguid või
tööliskoosolekuid, tudengite koosolekuid jne. Kogu sisevõitlus toimus vaid partei kõige kõrgemates
tippudes, partei KK-s.
Peamine kokkupõrge leidis aset 1929 kevadel, KK järjekordsel aprillipleenumil.
Paremopositsiooni vaateid esindas Buhharin
annaabi.ee 
