Merevee temperatuuri ja soolsust on määratud üle saja aasta kasutades Nanseni batomeetreid (vasak joonis), mille külge on kinnitatud pöördtermomeeter, kusjuures batomeetri abil võetud veeproovist määratakse soolsus kas tiitrimise teel või salinomeetri abil. Paremal joonisel on kujutatud CTD-sondi vettelaskmist vintsi abl; sond mõõdab elektrijuhtivust, temperatuuri ja rõhku, andmed salvestatakse sondi mäluplaadile või saadetakse kaabli abil otse pardaarvutisse. Merevee olekuvõrrand diferentsiaalkujulKuigi merevee tihedus muutub looduslikes tingimustes ainult mõne protsendi ulatuses, on paljude protsesside juures väga tähtis just tiheduse jaotus (nii horisontaalne kui vertikaalne jaotus).Keskkonna tiheduse sõltuvust seda määravatest parameetritest nimetatakse olekuvõrrandiks. Merevee puhul määravad tiheduse temperatuur (T), soolsus (S) ja rõhk (p). Seega on merevee tihedus funktsioon kolmest muutujast:
funktsioneerimise. Viienda päeva alguses sulges kuumooduli meeskond luugi enda taga ja eraldus orbitaallaevast. Kuumoodul läks üle elliptilisele orbiidile periseleeniga 15 km kõrgusel maandumiskoha lähedal. Umbes 500 km kaugusel maandumiskohast alustati juhitavat laskumist Kuule. Pidurdamise käigus saadeti trajektoori parameetreid Maale, kus arvutati välja vajalikke parandid korrektsioonide jaoks. Parandid saadeti piloodile tagasi ja Bean sisestas need kuumooduli pardaarvutisse. Pikaajalised treeningud maandumiskoha maastikumaketiga lubasid Conradil, kes juhtis maandumist, kiiresti kindlaks teha tuntud Kuu pinna orientiire, kui kuumoodul lähenes ettenähtud maandumiskohale. Kõrgusel umbes 200 meetrit lülitas Conrad välja automaatjuhtimise ja läks üle käsijuhtimisele. Valides sobiva platsi, maandus ta peaaegu pimesi, kuna kuumooduli mootor tõstis üles palju tolmu, mis 15 varjutas kõik pinnadetailid
annaabi.ee 
