Klassikaline saksa filosoofia
Sel juhul, kui ta ületab piire, ei ole enam tegemist
teadmisega, vaid mõistusideedega. Nt mõistuse teoreetiline huvi on selline, et me paratamatult
jõuame oma mõtetes selliste ideedeni nagu algpõhjus jne. Need mõistusideed on regulatiivsed,
st annavad suunda ja määravad sihi, aga need ei ole teadmised ranges tähenduses. Ma loodan,
et sai pisut selgemaks. Mõistust võib mõelda kui väga neurootilise inimesena. Kui
neurootilisel inimesel on köha, siis ta paratmatult hakkab järeldama, et nii mul on köha, mis
sellest järeldada võib, kindlasti on mul kopsudega viga jne jne, kuni ta jõuab järelduseni, et tal
on mingi tõsine surmatõbi. See on paratamatu "huvi" või ajend asju lõpuni mõelda ehkki
tõepõhja sellel ei pruugi olla
mõistete konstitutiivne rakendus – konstitueeritakse mingi objekt ja tulemuseks on selle
objekti tunnetus, mis toimub arumõistetes ja nii tekib objekti teadmine. Ideedel pole
annaabi.ee 
