Eesti Kirjanduse Ajalugu II
Avara temaatilise haardega kogus tõuseb poeetiliselt enam esile sugestiivne loodus- ja armastuslüürika.
Viimastes kogudes on Vaarandi oma ande täielikult välja arendanud. Klassikaliste luulevormide kõrval omandab suure
osatähtsuse assotsiatiivsete seostega vabavärss, mida luuletaja eelistab suurte, üldinimlikult kaalukate, sisevastuoludest
raskete teemade käsitlemisel. Ennastohverdavat kangelasmeelt imetlevaga kõrvuti esineb hilisemas luules traagilisi toone
ja eleegilist paratamatusetunnet. Uue kunstilise süvenemisega kujutab luuletaja oma maa ja rahva saatust, põhjaranniku ja
saarte loodust. Kokkuvõtva tähendusega kogus „Tuule valgel“ on tähtsal kohal enesetunnetuslüürika. Juurteni
indiviidiomane, sulab selles orgaaniliselt ühte rahvuslikult ja üldinimlikult tähendusrikas. Elusügisesse astunu kogemuse
mõtestamisse sugenenud tumedaid meeleolusid tasakaalustab stoiline eneseväärikustunne. Kogu nimiluuletus esitab
annaabi.ee 
