Rein Veidemann
Promoveerimisvajadus (et ikka uudiskünnist ületada!) on tõstnud kirjastajate rolli
kriitikavälja kujundamisel. Ükski kirjastus ei hakka oma toodangule tellima vastureklaami
või kriitilist kriitikat, milles teose analüüsiga kaasnevad oponeeringud ja hinnangud.
Eestkõnelev kriitika iseloomustab kirjanikukriitikat ja nn camp-kriitikat, mille üle
diskuteeritakse agaralt kirjanike liidu listis.
Ajalehtedes ja kirjandusajakirjades ilmuv kriitika on toimetuste/toimetajate nägu. See on
paratamatugi, sest toimetajaid seob põlvkondlik võrgustik ja erinev haridustaust.
Ajakirjanduse formaat esitab kriitikale omakorda kohanemiskohustuse. Maksimaalselt nelja
tuhande tähemärgiga saab kirjandusteost tõepoolest üksnes markeerida ning väljendada
kriitiku põgusat suhet sellesse.
Teose lülitamine laiemasse ringi ei tule sel juhul kõne allagi. Pealegi nõuaks see
kirjandusloolist ja -teoreetilist eruditsiooni, milleks nn jooksva kriitika kirjutajail pole
motivatsiooni
annaabi.ee 
