''Ainult hea toidab head, ainult kuri kasvatab kurja.''
ennatlikest lausumata verdiktidest, kuid reaalsuses on taoline olukord utoopiline, kuna
inimese aju funktsioneerib sageli kontrollimatult, kuivõrd grotesksena antud kirjeldus ka ei
kõlaks, aga pidevalt tehakse otsuseid, hinnatakse, seatakse plaane, ilma et ise suudaks alati
kõike reguleerida. Õelus ning julmus kasvatavad kurjust alates momendist, mil kummalegi
osapooltest pole konfliktist kasu. Alles siis püütakse tekitada teises ängistust, justkui
parastava vastutasuna, näitamaks oma võimekust mis on vististi inimkonna jaburaim
omadus teha valu.
Kasumlikem viis saada ühiskonnas pea suurepäraselt hakkama on tasakaalu leidmine
kaine mõistuse ja ülla hinge abil, mida pidevalt täiustatakse. Kirgas vägi seisneb vaimsuse
tugevuses, uus inimrahvas on alati paremaks muutuv, ülim hüve on aga tarkus, mida
ammutatakse kõikjalt kaaslaste ja oma vigadest, teostest, kõnedest, iseenda hinge
sügavaimaist sopist