Eesti pärismaised puud-põõsad toiduks, raviks, mürgiks
tselluloos, pektiin jne); orgaanilisi happeid (õun-, viin- ja sidrunhape), eritüübilisi
bioflavonoide; vitamiine, rohkem just askorbiinhapet ehk C-vitamiini; vähem vitamiini B1;
mineraalaineid; eeterlikke õlisid; mikroelemente ja parkaineid. Viimastel on suu
limaskestadele kokkutõmbav toime, mistõttu pihlakate söömisel tekib tunne, nagu
muutuksid keel ja igemed paksuks ja tuimaks.
Lisaks suhteliselt süütule sorbiinhappele leidub pihlakates ka tema halvema mõjuga teisend
parasorbiinhape. See on kibeda maitsega ühend, mis suurtes kogustes on inimestele mürgine.
Õnneks on parasorbiinhape tundlik temperatuurimuutuste suhtes ja laguneb kergesti
ohututeks ühenditeks.
Et pihlakate mõru maitse segab nende nautimist, siis on inimesed aegade jooksul leiutanud
mitmeid viise, kuidas sellest vabaneda. Kõige lihtsam on lasta viljadel läbi külmuda. Et
pihlakad on suupärased ka lindudele, siis kaovad nad esimeste külmade tulekul kiiresti
suleliste nokka.
annaabi.ee 
