Kõnearendus
hääldamiseks sobiv.
r-häälik on oma tekkeaja poolest eesti keele häälikute hulgas kõige hilise, s.t. et laps omandab tavaliselt r-i kõige
hiljem. Mõned lapsed saavad r-i hääldama hakata alles 6.eluaastal, kusjuures enne seda r kas puudus üldse või
asendati kas l-i või t-ga, kuna nad on kõneorganite asendi poolest sarnased.
r-i vale hääldamist nimetatakse rotatsismiks, r-i asendamist teiste häälikutega pararotatsismiks.
Harjutamine: tr-tr-tr-tr; tra-tra-tra; tro-tro-tro-tru-tru-tru; ra-ra-ra; ar-ar-ar jne. Häälikuühendist järgmine on
pr, sr; kr on kõige viimane.
s-i õigeks hääldmaiseks on vajalik normaalne hambumus, s.t. et hambad käiksid õigesti kokku.
Kõige olulisemat osa s-i hääldamisel etendab keele selg, mille eesosa ja kõvasuulae vahele peab tekkima renn.
Hammastevaheline kaugus on väga väike ega võimalda keele asendi jälgimist. Huulte asend sõltub eelnevaist ja