Müeloomtõbi Diagnoosimis- ja ravijuhis
Siiani ei ole täielikku arusaama müeloomi korral esinevatest molekulaarsetest ja
tsütogeneetilistest muutustest, kuid haiguse arenguks peetakse oluliseks nii maliigset
klooni kui ka luuüdi mikrokeskkonda.
Enamus müeloomtõve juhte diagnoositakse „de novo“, ent on kindlaks tehtud, et pea-
aegu kõikidel patsientidel eelneb ebaselge tähndusega monoklonaalse gammopaatia
(MGUS) faas.
Peamised kliinilised haigustunnused on tingitud monoklonaalsest immuunglobuliinist
– paraproteiinist ja selle kuhjumisest seerumis ja/või uriinis, aga ka osteolüütilisest
aktiivsusest. Haiguse progresseerumisel väheneb süveneva immuunpuudulikkuse foo-
nil organismi vastupanuvõime infektsioonidele, tekib luude destruktsioon luuvalu,
patoloogiliste murdude ja hüperkaltseemiaga, aneemia, neerupuudulikkus, aga ka neu-
roloogilised komplikatsioonid. Vaatamata kõrgdoosis tsütostaatilisele ravile ei ole
võimalik haigusest terveneda.
Diferentsiaaldiagnoos
annaabi.ee 
