E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
vikatit,
lugedes minuteid, millal pingule tõmmatud elulõnga jõuaks läbi lõigata. Aga mahedad
neiusilmad valvasid lahkesti haige üle, pehmed virgad käed kohendasid kõvaks läinud aset,
kastsid kuivanud suud magusa märjaga, meelitasid põgenevat eluvaimu rohtudega tagasi. Ja
kondine tont sängi ees peitis nurisedes vikati selja taha, astus iga päev ukse poole, kuni
viimaks üle läve
õue ja sealt oma koledasse kodusse põgenes.
Ühel kenal hommikul lõi paraneja silmad lahti ja nägi otsekohe kaht ilusat silma, mis armsa
naeratusega tema üle kummardusid ja kohe ehmudes jälle kadusid.
«Ara põgene, ingel!» sosistasid haige huuled. «Oled sa minu Helene?»
Ilusad silmad jäid kadunuks.
Paraneva rüütli noorusjõud aga hakkas häbenema, sirutas ja raputas end, sasis haigusest
kinni ja heitis ta välja.
Paari päeva pärast tõusis noormees tervena haigesängist ja võis jumalat ning oma heldeid
hoolitsejaid südamest tänada
annaabi.ee 
