hupomorfsed (alatoimelised alleelid)-tingivad tunnuse norgenemise hupermorfsed (uletoimelised alleelid)-tingivad tunnuse tugevnemise neomorfsed (kodominantne alleel normaalalleeliga)-kvalitatiivselt uue tunnuse ilmnemine antimorfsed (normaalalleelile antagonistlik alleel)-parsivad tunnuse avaldumist GENEETILISTE DEFEKTIDE PARITAVUS JA DEFEKTGEENIDE REKOMBINATSIOONID Enamik parilikke defekte on monogeensed ja nende paritavust iseloomustab mendeleerumine autosoomsete voi suguliiteliste geenide parandumise reeglite jargi. Dominantsed defektid-paranduvad ainult juhul, kui nad ei pohjusta varast surma voi viljatust. Esinevad peamiselt heterosugootsetes isendites. Homosugootsus on enamasti letaalne, kui just ei ole tegemist mittetaieliku penetrantsusega. Defektse isendi ristumisel normaalsega: Aa X aa -> 1/2Aa + 1/2aa, on pooled jarglased defektiga. Retsessiivsed defektid-defektgeen parandub varjatult heterosugootses genotuubis. Defekt
kromosoomide, kuid ka ribosoomide, mitokondrite jne) osa geneetilise informatsiooni sailitamisel ja realiseerimisel, kromosoomide mikrostruktuuri ja nende muutusi, kromosoomiarvu ja karuotuubi (kromosoomistiku) erinevus eri liikidel jne. Organismi tasemel geneetilised uuringud on koige vanemad. Pohimeetodiks sellel tasemel on hubridoloogiline meetod, kus ristamiskatsete abil tuvastatakse geneetilise informatsiooni parandumise seadusparasusi. Selle meetodiga hinnatakse vanemate parilikke isearasusi nende jarglaste tunnuste pohjal. Selleks ristatakse omavahel erineva geneetilise informatsiooniga isendeid mitme polvkonna jooksul ning uuritakse nende jarglaste tunnuste isearasusi ja variatsiooni. Hubridoloogilise meetodi alused tootas valja G. Mendel (1822- 1884). Selle meetodi uhe variandina voib vaadelda genealoogilist analuusi, kus kasutatakse registreeritud polvnemisandmeid, s.o eellaste andmeid.
annaabi.ee 
