Väljakutsed Eesti ühiskonna jätkusuutlikusele Jätkusuutlikust võib defineerida jätkusuutliku arengu järgi. See on arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve. Ühiskonna jätkusuutlikus tähendab siis järelikult seda, et kas tulevastel põlvkondadele on jäänud koht, kus elada. Millised on Eesti riigi ehk tulevaste põlvkondade elukeskkonna säilimise suurimad takistused? Esimeseks probleemiks on rahvastiku osakaal. 2010. aasta seisuga on 68,83 protsenti eestlased ja lausa 25,55 protsenti venelased. Kurb seis on pealinnas Tallinnas, kus eestlaste osakaal 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli vaevalt üle poole, 53,7 protsenti. Eriti murettekitav on seis aga Narvas, kus eestlaste osakaal on alla viie protsendi. Siiski leiab statistikast ka head, näiteks 2000. aastal oli eesti keele oskajaid 80,4 protsenti, praeguseks on see kindlasti tõusnud. Eesti kodakondsusega elan...
On ju ikka nii, et esmalt tuleb muuta ennast, siis alles oodata, et teised ennast muudavad ning kui kõik muutuksid üheskoos sallivamaks oleks kõigil hea elada. Kahjuks hetkel on selline mõtlemine ainult roosa mull, mille võib luua. Erinevad lood on näidanud, et abivajajatest saavadki ükskord abistajad. Nemad teavad kui raske on tulla toime ilma teiste abita. Eriti olukordades, kus algselt võibki tunduda, et enam hullemaks minna ei saa. Agnes on just täpselt selline maailma parandajast inimene, kes on ise väga palju läbi elanud ning ei soovi, et teised peaksid sama halvasti elama. Sellepärast alustas ka Agnes alguses vabatahtlikuna ning hiljem juba juhina Kuusalu Alma keskusesse. Aga kas alati peab inimesega midagi tõsist juhtuma, et ta saaks aru, et inimene saab palju paremini siin elus hakkama, kui tal on abikäsi kõrval. Kas alati peab ise alguses olema kodutu, et mõista kui külm siiski on talvel õues magada. Selle asemel võiks ju korraks arvuti
annaabi.ee 
